Võta pikksilm, vaata pikisilmi
ja siis tunned kahanemas kuid.
Siis on aega, siis on valgeid pilvi,
musti kleite, pärgi lilletuid.
Kui ka lähed, kanna oma kõrgust
ligi maad ja varja kehaga.
Vikat kaasas, nii ta tuleb põrgust
ja su kokku riisub rehaga.
Ära nuta, naera hambad paljaks.
Küll su huuled mind veel puutuvad.
Kuid mu nali, see jääb ikka haljaks,
kui ka silmad koopaiks muutuvad.
No comments:
Post a Comment